Miks me kannatame? Miks on inimestel nii raske lahti lasta oma mineviku sündmustest, mis on ammu möödas?
Võib-olla on selle taga ego, kes tunneb mõnu valust ja saab sellest oma eksistentsile kinnitust. Kuna valu on tugev tunne, mis on ka omamoodi magus siis naudime seda kui vaimset narkootikumi. Pidevalt oma valuga tegeledes ei näe me aga seda, mis toimub praegust meie silmade all. Kaotame elurõõmu ning maailm on jätkuvalt hall.
Kas ego kiiks on ka see, et elu peab olema koguaeg ülimalt positiivne? Mis hetkel me unustame, et elu koosneb tõusudest ja mõõnadest ning igale õitsengule järgneb mädanemine? Tundub, et see on ego sund elada maksimaalselt ja kui ei suudeta arvestada tegeliku reaalsusega järgneb pettumus, millest ei saadagi üle. Võetakse hoiak, et kui seekord ei saanud, mida taheti siis see nii ongi. Laseme käed rippu ning hakkame kannatama, sest ego annab mõista, et me oleme nõrgad ja jõuetud. Küllap oleme väärt kannatusi ja kui piisavalt kannatada ning olla ohvrimeelne siis leiame teiste poolt kaastunnet.
Me unustame, et valu käes kannatamine on sisemine kokkulepe, millest võime lahti öelda ja teha endale selgeks, et ka ilma valuta on võimalik elada. Selleks on vaja mõista oma kannatust ning näha selle mõtetust. Me ei saa muuta oma minevikku, mida enam ei ole aga me saame muuta oma tänast päeva. Mineviku sündmustest lahti ütlemine ja leppimine toob kaasa energia vabanemise, mida kannatades oleme minevikku kantinud. Energia vabanemisega tekib jõudu sisemisteks muutusteks.
Enda praktikas olen kokku puutunud inimestega, kes kannatavad mineviku sündmuste käes ja vahest on absurdne see, et teist poolt, kes põhjustas valu ei ole isegi enam elavate kirjas. Aga inimene käib ikka ennast haletsedes ringi ning lakub oma haavu ja kui siis seletada, mida nad oma eluga teevad on enamus nõus, et nad on läinud endaga äärmustesse. Kui anda nõu ning õpetust, kuidas leppida oma minevikuga ja endaga tööd teha siis on vähesed haaravad sellest võimalusest kinni. Inimene on piisavalt mugav ja kui veel ego ka kinnitab seespoolt, et ma ei suuda siis ei muutu mitte kui midagi. See tähendab, et nad lähevad kergema vastupanu teed ning tegelikult pole nõus oma kannatustest loobuma, sest siis ei jääks neile enam mitte kui midagi. Nad pole nõus loobuma oma vaimsest narkootikumist. Pika kannatamisega läheb tervist käest ja suhted halvaks. Võtame rohtu ja kirume arste ning lähedasi, et nad meid ei aita aga kas me iseennast aitame? Kas me laseme surra asjadel, olukordadel ja inimestel, mis on tegelikult juba ammu surnud? Mugav on ju käija sissetallatud rada ja olla emotsioonidest juhitud “loom”.
Raske on tõmmata endale pidurid peale ning hakata oma mõtlemist ning käitumist muutma, sest see vajab pingutust. Imetleme inimesi, kes on nii vaimselt kui füüsiliselt meist tugevamad aga unustume ära, et nad on selle nimel tööd teinud. Meis kõigis on olemas tahtejõud kui me tegelikult tahame. See tähendab, et kui meil on tahet leppida oma minevikuga ning tahe elada vabalt edasi siis polegi mitte midagi suurt ja üliinmlikku vaja. Elu on üks suur kokkulepe ja kõik siin ilmas põhineb kokkulepetel.