Kui väline elu on tüütu ja masendust tekitav siis vaata enda sisse ja sa avastad, et oled sattunud ameerika mägedesse. Ikka rõõmsalt üles ja ulgudes alla ning see sõit ei taha kuidagi lõppeda. Vahepeal on ka pikad sirged, mida võib samastada hallide masenduspäevadega. Kuu aega tagasi viskas mul selline olukord lõplikult ära. Aitab! Kaua võib viselda ühest emotsioonist teise ja vahepeal närida omaenda kõri sellepärast, et oled viselnud ühest äärmusest teise. Esitasin endale konkreetse küsimuse, et kuule, mis sul päriselt viga on? Kohe päriselt? Kas sa oled surmavalt haige? Paljas? Näljas? Üksik ja eemaletõugatud? Töötu? Kas see praegune hetk on tõesti nii hull? Istusin maha ja hakkasin mõtlema. Haige ma ei ole ja surema ei hakka. Riided on seljas, katus pea kohal, sõbrad on olemas ja töö ka. Taevas ja maa on omal kohal. Kõik on vist olemas selles hetkes kus ma viibin. Mitte küll ideaalne aga ideaalid pidid olema petukaup. Nii ja mis sind takistab olemast õnnelik? Ego lükkas sellepeale tagasihoidlikult nimekirja ette. Ma panin siia mõned punktid kirja ehk vaatad läbi…
Esimene puntkt – hirm, et mind ei armastata.
Teine punkt – hirm, et mina ei armasta piisavalt.
Kolmas punkt – äkki ma pean tegema midagi, mis mulle ei meeldi või ei oska.
Jäin mõtlema ja siis avastasin, et esimene ja teine punkt on “hirm” aga mitte tegelik olukord. Hirm on see kui ego vaatab tulevikku läbi mineviku silmade. Hirm ei ole reaalne olukord vaid negatiivne oletus, mis tihtipeale ei lähe tegeliku olukorraga kokku või kardame, et hakkame ennast tulevikus süüdistama kui tegime valesid valikuid. Sain aru, et ego ei suuda leppida muutliku maailmaga. Muutub kõik meie ümber ja muutume ka ise. Asi või inimene, mis tundus alguses ahvatlev ja põnev võib mingi ajapärast muutuda tüütavaks ning igavaks. Mina võin tüdineda aga teised ei tohi seda teha, sest siis hakkab ego jalgu trampima ja veretasu nõudma.
Nii, hirmu võin siis kerge käega prügikasti tõsta, sest laias laastus on see tuleviku negatiivne fiktsioon. Loomulikult võib hirmud ka realiseeruda kui sa piisavalt selle jaoks ise tööd teed. Ronid kaarikusse, annad hobustele piitsa ja viskad ohjad käest. Juhhei! Hirmu sõit las alata ja ärge tulge mind julgustama, sest ma keeldun kainet juttu kuulamast!
Kolmas punkt, et ma pean tegema seda, mis mulle ei meeldi või ma ei oska. Sellele punktile leidsin väga kergesti lahenduse. Kui mul on keel ja aju siis nende kahe koostöö tulemusel olen võimeline kuuldavale tooma sõna “Ei” või “Ma ei oska”. Muidugi on elus ebameeldivaid asju, mida oled sunnitud tegema või olukordi, mida peab taluma. Aga ka need lähevad mööda. Ükski sündmus või olukord ei kesta tegelikult kaua. Nende sündmuste või olukorra mälestust aga võime endaga kaasas tassida terve elu. Ma võrdleksin seda situatsiooni kui endale isiklikku mürgikarika tegemist. Kui elu tundub väga hea siis on alati võimalik rüübata oma mineviku mürgisest karikast ning oled kõpsti tagasi oma segastest emotsioonidest ja valu täis maailmas. Kõige jubedam on see, et karikast rüüpamiseks pole palju vaja. Piisab ühest sõnast, pilgust või hallist ilmast ja proosit!
Oma arutelude tulemusel jõudsin järeldusele, et mul ei ole preagusel momendil mitte mingit konkreetset ja põhjapanevat põhjust olla õnnetu. Seda taibates hakkas väga kerge. Ma sain aru, et oma minevikku ma muuta ei saa ja nii kaua kui ma elan mäletan ma kõike. Mul ei ole vaja midagi muud teha kui leppida, sest ma ei saa muuta sündmusi, mida tegelikult enam ei ole ja milleks siis kõndida ringi nagu haavatud loom, kes oleks just praegu saanud oda tagumikku? Mida see tegelikult annab? Mis kasu ma saan? Mitte kui mingit!! See tähendab, et kui ma tahan täna olla õnnelik siis pean lahti saama halvast harjumusest ehk emotsionaalsest alkoholismist. Ma ei tohi tõsta enda ette oma mineviku mürgikarikat kui mulle hetkel miski ei meeldi või ei sobi. Täpselt nii nagu alkohoolik ütleb endale “stopp” kui ta käsi sirutub pudeli poole, peab ka krooniline halvasti mõtleja endale ütlema “stopp”. Peatades ennast peatad oma maailma ja annad võimaluse muutusteks enda sees.
Ilus jutt eksole! Peaksin olema nüüd mega õnnelik ja kiirgama endast välja valgust ning soojust, nagu pühademuna kuuse otsas. Kuid paraku see nii ei ole. Kui jutu alguses sain aru, kuhu koer on maetud siis alles nüüd jõudsin koera kontideni. Ma sain aru, et ma ei oska olla õnnelik, sest ma ei tea, mis asi see on. Minu mineviku pagasis ei ole selliseid asju nagu armastus ja õnn. Tuleviku eluks ei pakkinud vanemad neid kaasa, sest nad ise ka ei teadnud, mis asi see on ja kuidas seda süüakse. Armastus võrdus häbiga, kellestki hoolimine tähendas lasta ennast teistel ära kasutada ja kui sul läks hästi ning sa olid õnnelik tõi see kaasa kadeduse puhanguid. Teiste tähelepanu saab vaid läbi draama ja manipuleerimiste, sest keegi heast peast sind tähele ei pane. Mind õpetati alateadlikult olema õnnetu iga sekund ja tund. Ma sain alles nüüd aru, et kurvameelne ja õnnetu olek on minu normaalne seisund, sest ma ei oskagi teistmoodi. Keegi pole õpetanud, et näed nüüd sa võid rõõmustada ja hoia sellest tundest kinni, sest see on oluline. Kui ma tahaksin nüüd sellest valukarikast rüübata siis see koht on selle vääriline. Vaene mina kui õudne lapsepõlv mul oli. Tegelikult oli ka ja kui see kõik toimuks täna oleks lastekaitse mind kiiremas korras turvakoju toimetanud. Aga seda kõike enam ei ole. On vaid mälestused ja kui ma täna neid edasi heietaksin oleks see pidev enese ohverdamine ja selgusetuks jääb see, et kelle ja mille eest ma seda täna teen. See kõik võttis nõutuks. Kuidas siis olla iseenda sees õnnelik kui ma seda ei oska? Kaks päeva keerutasin ümber enda ja küsisin enda käest, mida me nüüd teeme? Ego pani targu suu kinni ja hoidis tahaplaanile. Küllap ta sai aru, et nüüd käib mäng tema sarvede peale. Lõpuks tuli mul geniaalne idee, et kui mind sai õpetada õnnetuks siis on mul võimalus õpetada ennast ka õnnelikuks. Tähendab ma just avastasin oma elus uue sihi. Õnnelik olemine ei tähenda minu jaoks seda, et ma hakkaksin lillelapse moodi naeru lagistades mööda lillepõlde ringi kepslema, vaid see tähendab minu jaoks seesmist rahu ja võimet leppida selle maailmaga, sest mina olengi enda elu. Mitte töö, raha ega teise inimese armastus ei saa teha mind õnnelikuks, vaid mina ise. See kuidas ma suhtun iseendasse, lepin oma tegemistega ja teiste inimeste emotsionaalsete mürgikarikatega – see on oluline. Mulle meeldiks, kui ma oskaksin endale teadlikult öelda: “Noh kas lähme ja keerame tänase päeva karutagumikku või võtame chillilt?”