Ühel õhtul magama minnes mõtlesin taro õukonnakaartide peale. Hetkel on mul töös üks käsikirja laadne üllitis ja õukonnakaardid vajasid väärikat sissejuhatust. Keerutasin oma peas neid kuningannasid, rüütleid, printse ja printsesse. Üks oli parem kui teine. Keegi ei tahtnud nendest olla viimane ja vähem tähtis. Korraga meenus mulle üks pühapäeva varahommik Riiamäel. Seisin foori taga ja ootasin rohelist tuld, mis lubaks üle tee minna. Autosid oli vähe ja ma oleksin võinud vabalt üle tee lipsata aga ma seisin seal ja ootasin kohusetundlikult rohelist tuld. Mõtlesin algava loengu peale ja seekord oli teemaks õukonnakaardid. Jõudsin oma mõtetega sauade kuningannani kui minust möödus tuhinal Lux Expressi buss. Ja ma nägin oma sauade kuningannat seal bussis. Ta istus rooli taga. Pikkade juustega blond noor naine, päikeseprillid peas, hoidmas suure bussi rooli. See oli vaid hetk aga see pilt oli väga võimas ja majesteetlik. Ta kõrgus seal rooli taga nagu istunuks ta troonil ja tema õukonnaks olid reisijad, kes tunnistasid tema võimu ja juhtimisoskust. Ma olin täiega jahmunud ja vaatasin suu ammuli bussile järele.
See oli väga huvitav, et selline mälestus uuesti esilekerkis ja veel huvitamaks läks, sest see viis mind järgmiste üllatavate avastusteni enda juures. Nimelt hakkasin ma arutlema sellise teema üle nagu usaldus. Ma tean, et ma ei usalda midagi ega kedagi. See ei ole lihtsalt hoiak vaid ma ei oska seda. Pole kunagi õpetatud. Ma tean, et see on probleem ja võib teha elu paganama raskeks. Ma olen õppinud selle puudega elama ja ei varja seda teiste eest. Mõne aasta eest avastasin, et ka seda on võimalik õppida ja tähtis on sellest mitte teha endale negatiivset probleemi ega ületähtsustada. Ma ei ehita enam endale müüri ümber kui keegi püüab mulle kõige paremate kavatsustega läheneda ja annan talle võimaluse olla usaldusväärne. Ja ei seisa oma usaldamatuse müüri peal täisrelvastuses, et esimesel, kes üritab üle müüri ronida pea maha lüüa. Seda oskust olen ma teiste pealt õppinud. Vaadanud kuidas normaalsed inimesed käituvad ja püüdnud järgi teha. Pikutasin seal voodis ja tundsin siirast kahetsust, et ma selline hälvik olen kui korraga ütles hääl peas, et nüüd sa liialdad. Mõtle hoolega järele! Kas tõesti ei usalda sa mitte kui kedagi? Ja siis ma taipasin, et minu jäägitu usaldus kuulub Lux Expressi bussijuhtidele! Neid ma usaldan, kas või silmad kinni! Ma olen 13 aastat sõitunud Tallina-Tartu vahet ja mida ma seal bussis teen? Magan! Norinaga! Vahest tilgub ila ka suust välja…
Kes veel taibanud ei ole, siis ma olen igasugu sõidukite suhtes paras jänes. Autoga sõitmine on minu jaoks alati stressirohke tegevus. Hoolimata sellest faktist, et mul ei ole elus olnud ühtegi tõsiselt võetavat avariid. Minu abikaasa on ülihea autojuht, sõbrannat võiks nimetada suisa maanteehundiks ja õde ralli- ässaks aga ometigi tõmblen ma nende autos nagu närvihaige. Vahest pomisen enne autosse istumist ka õnnetust ärahoidva mantra, et eluga koju jõuaks. Ma ei maga kunagi autos. Ükskõik kui pikk see sõit ka ei ole, suudan ma oma silmad lahti hoida terve tee. Autosse istudes muutun ma radari, kiirusemõõtja ja liikluse korravalvuri kehastuseks.
Kuid bussis ma magan. Vahest ei jõua buss Tallinnast välja sõita kui ma juba magan ja seda iga ilmaga. Olgu need teed libedad kui tahes, sadagu lund ja lörtsi või pussnuge! Minu jäägitu usaldus kuulub nendele meestele ja naistele, kes sõidavad selle liini peal!
Minu meelest on see päris lahe kui inimene ise suudab ennast veel vanas eas üllatada ja see taipamine oli nüüd küll elumuutev. Vähemalt on jälle põhjust rõõmu tunda iseenda üle.
Nüüd ma siis mõtlen, et kas peaksin iga kord neile lilli viima või kommi pakkuma kui bussi sisenen? Või on see ehk väga imelik?